pühapäev, 11. juuni 2017

aga mina käisin ka blogiauhindade jagamisel

Mu blogiauhindade jagamisele minek nägi välja umbes nii: olin parasjagu vaatamas juba viiendat tundi järjest How I Met Your Motherit, kui mulle meenus, et õhtul on ju EBA. Ja siis ma tõusin püsti ja mõtlesin, et "Sitta kah! Ma lähen ka siis kohale" ja siis ma panin end riidesse ja läksin kohale. 

Mul pole ühtki outfiti pilti, sest ei leidnud ma end ühestki galeriist (olgem ausad, ma pole eriti fotogeeniline ehk ilmselt olin ma liiga kole kõikidel piltidel, mis minust tehti, et minust tehtud pilte üldse kuhugi üles riputada). Kui keegi arvab, et ta võis mind trehvata, siis mul oli seljas pikk must mantel, Iron Maiden'i särk (ELU MÕTE ON HARD ROCK HALLELUUJA) ja jalas olid mul Nike'i tossud. Olin küll dress-codest teadlik (mul on isegi kleitide jaoks eraldi riidekapp), aga minu jaoks oli isegi see suur asi, et ma vahelduseks normaalse rinnahoidja selga panin ja kuna ma niikuinii kuhugi galeriisse ei jõudnud, siis pole erilist vahet ka - üks t-särgikandja siia sinna. Zenja Fokin kandis ka t-särki ja teksaseid, miks siis mina ei või jne? Üks fotograaf ütles mulle ka, et ma olen üritusel nagu võõrkeha - oma sünges riietuses üksinda nurgas seistes, aga et see teeb asja huvitavaks.

Ma pole tegelikult üldse eriline peoloom ja mingil hetkel, kui mind ümbritseb liiga palju võõraid inimesi, võin ma ka anxiety attacki saada (mida õnneks ei juhtunud), aga mul hakkas ühel hetkel selles umbses ruumis paljude inimestega üsna halb, nii et ma läksin natuke enne kella kümmet juba ära. Läksin veits kohale ka ainult selle pärast, et ma olin üksi kodus ja mul polnud kapis midagi süüa ja ma teadsin, et auhindade jagamisel saab süüa. Oma filmiblogi eest millegi saamist ma eriti ei hellitanud, sest ma teadsin, et kultuuriblogide alla on nüüd erinevad asjad kokku lükatud ja nagu mul sõber ütles, siis "auhinnale pole lootustki, kui sa poolaasta sees kaks postitust teed".

Tõesti, süüa sai ja juua sai ka. Kahju ainult, et nuudlid külmad olid - ilmselt oleks need märksa paremini maitsenud, kui oleksid soojad olnud. Ma ei hakka ka mingit jama ajama ja ütlen ära, et see tervitusnaps oli üks kõige rõvedamaid jooke, mis ma kunagi joonud olen. Ilus nägi ta see-eest välja küll. 

Pärast, kui ma kodus olin, läksin esimest korda elus vabatahtlikult jooksma. Jooksin vist oma 5 km, muidugi intervallijooksu, sest kui ma oleks lihtsalt 5 km jooksnud, oleks ma surnuna kuskil metsa all lõpetanud (mitte, et keegi oleks mind mõrvanud, aga ma oleks lihtsalt ise sinna pikali heitnud ja ära surnud), sest ma ei jaksa absoluutselt tegelikult joosta. Mingid joogised kutid kutsusid poole jooksu pealt grillima ka, aga mind motiveeris jäätis, mille emme olevat mulle kappi jätnud. Ainult, et kui ma koju jõudsin, oli mu lahkudes maganud vend jäätise ära söönud. 

Ma lähen vaatan nüüd Rammsteini üle.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar